Hannah Monyer selgitab: Miks on mälestused rohkem kui faktid!

Hannah Monyer selgitab: Miks on mälestused rohkem kui faktid!

Kui sageli on meil olnud tunne, et mälestused lendavad meie peas nagu põgusad liblikad? Tuntud neurobioloog Hannah Monyer, mis sündis 1957. aastal Rumeenias Großlasselnis, on intensiivselt tegelenud mälu ja mälu temaatikaga. Intervjuus ajakirjale FAZ räägib ta meie mälu põnevatest mehhanismidest ja Marcel Prousti kirjandusteose tähtsusest neuroteaduse jaoks.

Juba lapsepõlves teadis Monyer, et valu on signaal, millest võib aru saada. Unistus saada arstiks viis ta 17-aastaselt Heidelbergi, kus ta lõpetas keskkooli lõputunnistuse ja õppis lõpuks arstiks. Tema teadlasekarjäär viis ta ka Stanfordi teadusstipendiumile ning töötas lastepsühhiaatria ja pediaatrilise neuroloogia alal. Ta on olnud Heidelbergi ülikooli haigla kliinilise neurobioloogia juhataja alates 1999. aastast ning selles rollis pühendunud mälufunktsioonide uurimisele.

Prousti mõju mäluuuringutele

Monyer rõhutab, et Prousti teosel “Kadunud aega otsides” on mäluuuringutes võtmeroll. Proust kirjeldab mäluprotsessi kui ahelreaktsiooni, mis ei vallandu sihipärasest pingutusest, vaid sageli tahtmatult. Tuntud näide on stseen Madeleine'iga, mille maitse toob meelde lapsepõlve, mis jutustaja arvates oli kadunud. See näitab, et emotsionaalsed reaktsioonid on tihedalt seotud mäluga – avastus, mille kaasaegne neuroteadus kergesti omaks võtab.

Uuringud näitavad, et mälestused ei ole jäigad. Uurimise järgi NCBI Teadlased eristavad vabatahtlikku mälu, mille puhul tehakse teadlikke pingutusi mäletamiseks, ja tahtmatut mälu, mis toimib ilma aktiivse otsinguta. See haakub Prousti tööga, kes tunnistas, et sensoorsed näpunäited on autobiograafiliste mälestuste jaoks üliolulised.

Unustamise mehhanismid

Meie mälu põhineb pideval liikumisel säilitamise ja unustamise vahel. Kuidas Scinexx kirjeldab, mälestused kogunevad pidevalt ja tuhmuvad aja jooksul järk-järgult. Info, mida me sageli kasutame, näiteks pangakaardil olev PIN-kood, tugevdab meie närvirakkude vahelisi ühendusi, harva kasutatav teave aga muutub nõrgemaks. Aju struktuurid kohanduvad paindlikult, mis tähendab, et meil on võime enda sees muutuda.

Monyer selgitab, et puhkus ja tegevusetus on õppeprotsessi kesksed komponendid. Just neil hetkedel koondab mälu oma informatsiooni. Sellel kaalutlusel on pedagoogikas kaugeleulatuvad tagajärjed. Õppimine peaks looma ruumi alateadlikule ja assotsiatiivsele, sest usaldus mälu vastu mängib üliolulist rolli – ilma seda üle koormamata.

See on hämmastav, kui keeruline ja delikaatne meie mälu töötab, kas pole? Ja kui me näeme vaeva, et hoida oma mälestuste niite koos, saame tänu Prousti ja kaasaegsete neurobioloogide nagu Monyeri uurimistööle rohkem teada mälu ilu ja hapruse kohta. Igaühel meist on oma Proust, mis tuletab meelde meie elutee väikseid peidetud aardeid.