Hannah Monyer selgitab: Miks on mälestused rohkem kui faktid!

Hannah Monyer selgitab: Miks on mälestused rohkem kui faktid!

Heidelberg, Deutschland - Mitu korda on meil tunda, et sellised mälestused nagu põgusad liblikad lendavad läbi meie pea? Tunnustatud neurobioloog Hannah Monyer 1957. aastal on World of the World of World, mis on valgus ja Gronia valgus, mis on Gronial, mis on Gronias, mis on Gronia, mis on Gronia, valgus. Mälu. Ajakirja FAZ -i intervjuus räägib ta meie mälu põnevatest mehhanismidest ja Marcel Prousti kirjandusteose olulisusest neuroteaduste jaoks.

Juba lapsepõlves teadis Monyer, et valu on signaal, mida saab mõista. Tema unistus saada arstiks viis ta Heidelbergi 17 -aastaselt, kus ta jõudis oma abituuriga ja õppis lõpuks ravimit. Tema teadlase karjäär viis ta ka Stanfordi uurimistööle ning tööle lastepsühhiaatria ja neuropeedide alal. Alates 1999. aastast on ta juhtinud Heidelbergi ülikooli kliinikus kliinilist neurobioloogiat ja selles rollis on ta endale pühendunud mälufunktsioonide uurimisele.

Prousti mõju mäluuuringutele

Monyer rõhutab, et Prousti töö "kaotatud aja otsimine" mängib mäluuuringutes võtmerolli. Proust kirjeldab mälu protsessi kui ahelreaktsiooni, mida ei käivita sihipärased jõupingutused, vaid sageli tahtmatult. Hästi tuntud näide on stseen koos Madeleine'iga, mille maitse äratab lapsepõlvest mälestused, mida jutustaja pidas kadunuks. See näitab, et emotsionaalsed reaktsioonid on tihedalt seotud mäluga - teadmisega, mida tänapäevane neuroteadus sageli võtab.

Uuringud näitavad, et mälestused pole jäigad. Uurimise kohaselt ncbi eristab teadlasi vabatahtliku mälu vahel, milles tehakse teadlikke jõupingutusi, ja mis toimivad ilma aktiivse otsinguta. See on seotud Prousti tööga, mis mõistis, et sensoorsed tõendid on autobiograafiliste mälestuste jaoks üliolulised.

unustamise mehhanismid

Meie mälu tugineb pidevale liikumisele kinni hoidmise ja unustamise vahel. Nagu scinexx , on mälestused pidevalt üles ehitatud ja järk-järgult kõrvaldavad aja jooksul. Teave, mida me sageli kasutame, näiteks meie pangakaardi tihvt, tugevdab meie närvirakkude vahelisi seoseid, samas kui harva vajalik teave nõrgemaks muutub. Ajustruktuurid kohanevad paindlikult, mis tähendab, et me kanname meis muutumise võimet.

Monyer selgitab, et rahulik ja tegevusetus on õppeprotsessi kesksed komponendid. Täpselt nendel hetkedel konsolideerib mälu oma teavet. Sellel kaalutlusel on pedagoogikale kaugeleulatuvad tagajärjed. Õppimine peaks looma ruumi alateadlikule ja assotsiatiivsele, sest usaldus mälu vastu mängib üliolulist rolli - ilma seda ületamata.

Hämmastav, kui keeruline ja delikaatne meie mälu töötab, eks? Ja kuigi me püüame oma mälestuste niidid koos hoida, saame tänu Prousti ja kaasaegsete neurobioloogide uurimisele nagu Monyer, mälu ilu ja hapruse kohta rohkem teada. Mõlemas meist resoneerib meie enda produkt, mis tuletab meile meelde meie elu väikseid aardeid.